Harald Koel, Sepa-Vana

(18. november 1934 – 4. veebruar 2026)

Jah, nagu eelmise rea pealt näha – kutsuti ära me Sepa-Vana! Sinna… kuhugi…

Aga üheksakümne teisel eluaastal pole see ju ka väga palju imestamist väärt. Vähestele antakse nii pikka rada siinilmas, veelgi harvem nii, et mees käib omal jalal jahil ja viimse tunnini on kõik jahimehepaberid kah korras, isegi riigilõiv eeloleva hooaja eest makstud. (Ei tea, kas sealpool ilmas seda maksu arvestatakse…)

Eluaegne jahimees, Saarte Jahimeeste Seltsi juhatuse liige, Pöide Jahimeeste Seltsi esimees, aga ennekõike ikka meie Sepa-Vana, autoriteet ja õpetaja, eeskuju ja muhe kamraad, kindel kaaslane kütiliinis ja asjade enne avaldamist läbi mõtleja.

Kes Haraldiga koos põllumajanduses töötasid ja kõik, kes temaga jahiradadel kokku puutunud on, mäletavad, kuidas peale juhtnööride – olgu! korralduste – jagamist järgnes viivitamatult kinnitus: „Nõtku ei ole!“

Ja kui oli midagigi, millest võis arvata kellegi erimeelsust (ikka samamoodi kohe oma teavituse otsa): „Mehed, me ei vaidle!!“

Kuid lein on lein, ja isa, vanaisa, sõbra, sugulase, jahikaaslase lahkumine on mõistagi kurb sündmus. Aeg annab arutust ja üks vana Hammurapi seadustekogu tarkus, mis meieni ka kristliku piibli vahendusel on jõudnud: ärgem kurvastagem, et teda ei ole; rõõmustagem, et ta oli!

Head hingamist, hea sõber Harald, Sepa-Vana!

Tornimäe Jahimeeste Seltsi, Eesti Jahimeeste Seltsi, Saarte Jahimeeste Seltsi ja kõigi teiste sõprade poolt,

Erki Aavik