Eesti Jahimeeste Selts on esitanud üleskutse siduda käesolevat jahiaastat teemaga „Jahikoda korda!“. Eesmärk on anda hoogu olemasolevate jahimajade korrastamisele ja uute ehitamisele. Saarte Jahimeeste Seltsi liikmeskonnas käib selles osas vilgas tegevus. Aimu sellest annavad üksteise järel kerkivad jahimajad, milles kaasaegsed ruumid ja seadmed kütitud ulukite esmatöötlemiseks, lihakehade jahutamiseks ja enda tarbeks mõnede lihtsamate toodete valmistamiseks. Samas on jahimajad väga olulised kohaliku seltsielu hoogustamiseks ja lisaks jahipidamisele ka muude ürituste korraldamiseks.
4.augusti hommikul oli Kalamaja hoovis näha kogunemas hallipäiseid mehi, kokku said oma traditsioonilisel üritusel jahimehed, kellele jahitunnistus näitab vanust 70+. Seekord tuldi kokku, et teha ringsõit viies Saaremaa jahiseltsi majas ja vaadata, kuidas kolleegid oma elu korraldavad. Saarte Jahimeeste Seltsi tegevjuht Ive Kuningas rääkis, et jahiveteranide üritus on üsna pikaajaline traditsioon ja osalejatest juba puudu ei tule. Ka sel päeval oli inimesi kokku tulnud üle neljakümne ja rõõmsaid vanade tuttavate vahelisi tervitusi kajas üle õue. Tegevjuhi sõnul on neid üritusi püütud korraldada alati erinevas formaadis, olgu selleks seltsi maja saalis ühises pidulauas istumine, koos jahitrofeede näituse külastamine, päev mälumängu ja lasketiiru võistlusega jne.
Päev algas ühispildi tegemisega ja seejärel tervitas kohaletulnuid Saare Jahimeeste Seltsi esimees (omade keelepruugis pealik) Kaido Kaasik. Pealik rääkis oma sõnavõtus kõigest positiivsest, mida jahimajade rajamine jahipidamisele juurde annab ja kiitis tublisid seltse, kes on jahimajade ehitamisega lõpule jõudnud ja saavad olla hooandjaks nendele, kellel esialgu veel plaanid pooleli. Veel soovis ta kõigile eakatele meestele jõudu ja tervist ning siis oli juba aega istuda parklas ootavasse bussi.
Seni kui kestis sõit Aste jahimajja, jõudis siniselge taevas ennast muuta väga karvaseks ja ajal, mil maja üle vaadati, tuli taevast alla lühiajaline, kuid üsna soliidne vihmapadu, mis kogu ümbruse üle ujutas.
Maja saamislugu tutvustasid külalistele Aste jahimeeste pealik Meelis Kaare ja Madis Sink. Uhke ja veel värske värvilõhnaline maja oli kolhoosi ajal mahutanud rohujahu veski tehnilisi seadmeid ja süsteemi tööshoidmiseks vajalikke ruume. Kogu ümberehitus võttis tema sõnul aega neli aastat, ehitustööd tehti 85 % ulatuses ära oma meeste jõu ning seltsi ühise rahaga. Aste jahimeeste hulgas on palju ehitajaid, see oli asja kergendav. Ehitusfirmasid kasutati minimaalselt spetsiifiliste tööde tegemiseks. Maja ulukitöötlemise poole peal oli kõik tehnika viimase sõna järgi, elektrilised telfrid, metallkattega siseseinad, roostevabast terasest töölauad, rümpade tükeldamise lintsaag. Niinimetatud puhtam pool koosnes uhkest kaminasaalist, mille kõrval kööginurk puupliidiga. Kaasaegne sanitaarsõlm, maja hoiab talvel soojana õhksoojuspump. Rajamist ootas veel jahutuskamber. Kogu kompleks jättis hea mulje, oli näha, et kõik oli eelnevalt väga põhjalikult läbi mõeldud. Aga aeg surus peale ja nii tuli vihmapiiskade vahelt bussi minna, sest järgmise maja peremees oli juba külaliste ootel.
Järgmiseks vastuvõtjaks oli Saare EPT nimeline jahiselts Küdema külas. Seda seltskonda juhib Mati Kirs, tuntud Saaremaa „huntide hirm“, kes organiseeris omal ajal kogu maakonnas plahvatuslikult kasvanud huntide arvukuse allatõmbamist. Ja edukalt muidugi. Kuna Mati ise ka on paras sõnaseadja, siis saatis päeva neid hetki mõnus aasimine ja naer. Kui kogu seal kuuldu tuleks kirja panna, peaks Küdema meeste tegemistest eraldi loo kirjutama. Aga vaadates nende majapidamist, mis koosneb jahimajast, saunast, maakeldrist ning sinna juurde kuuluvatest grillimisvõimalustest ja lõkkeplatsist, tekib tahestahtmata tunne, et kogu see kompleks on üks äraütlemata mõnus koht lõõgastumiseks ja ajaviitmiseks peale tõsist jahipäeva. Asub see kõik vanal talukohal, mille koosseisu kuulub ka paar hektarit metsa. Mati sõnul sai selts sellele kohale kümmekond aastat tagasi „küüned taha“, sest koht oli müügis. Jahimaja ise on ehitatud vanasse talulauta, kuid näha on ka hetkel pooleliolev töö ulukitöötlemise ruumi täiendamiseks. Töö tehakse kõik ära meeste enda jõu ja vahenditega. Mati sõnul on tunne, et see värk ei saagi kunagi valmis, sest alati leidub midagi, mida saab paremaks teha.
Aga juba oldi ootel Võhma jahiseltsi majas, kohale jõudes seisid uksel Toivo Lõhmus ja Heimar Põld. Maja asub unikaalses kohas, otse Võhma poe kõrval. Toivo sõnul toimib seal mingi ulmelist laadi automaatika, aga millest see tuleneb, ei teadvat keegi. Nimelt iga kord kui jahilt tullakse, lülituvad sisse poe valgustid ja uks läheb nagu iseenesest lahti. Ilmselgelt on tegemist mingi kohaliku sümbioosiga, mida teadlastel tasuks uurida. Tore huumor kohtumise alguseks! Toivo Lõhmus tervitas kohaletulnud jahimehi, kellest väga paljud on ka tema isiklikud tuttavad. Rääkides majast, saime teada, et maja on ehitatud 1925.aastal koorejaamana. Maja ajalugu on ilusasti talletatud brošüüri, mille koostajaks Arvi Truu. Asjast huvitatutel tasuks selle teosega kindlasti tutvust teha. Jahimeeste käsutusse sai maja 2008, mil see vallalt ära osteti ja siis suur töö alguse ka sai. Kompleks on võimas, peamajas on ulukite töötlemise ruum, väga maitsekalt kujundatud kaminasaal, köök, saunaruumid, olmeruumid. Kaminasaalist viib pööningukorrusele keerdtrepp, seal on magamiskohad kümnele ööbijale. Kõrvalhoones on ruum vajaliku kraami paigutamiseks ja suur jahutuskamber. Õue sissesõidu tee äärt kaunistab ilus maakividest aed. Kogu kompleksi kordategemiseks on panustanud selts oma vahendeid ja saadud ka pisut toetust erinevatest projektidest.
Aga taas kogu seltskond bussi, sest Metskülas praeti juba maksa. Panni ääres tervitas külalisi seltsi esimees Arli Toompuu, köögilaua taga askeldas Riho Nook. Meeldivat aroomi levis kogu ümbruses. Tuttuus ehitis tundus nii steriilsena, et enne sisenemist tekkis tahtmine jalatsid ära võtta. Koht, kus jahimaja asub, oli endine heinakuuri ala. Umbes viisteist aastat tagasi põles kuur maha ja nii saigi jahiselts viis aastat tagasi selle maa koos jäänukiga kunagisest kuurist ja töö algas. Toompuu sõnul tegid nemad tagurpidi maja kui vaadata mujale, kus esikohal on korralik kooskäimise koht ja siis kusagil ka nurgake naha võtmiseks. Nemad seadsid endale eesmärgi teha esmaklassiline ulukite töötlemise maja koos vajamineva tehnika ja jahutuskambriga ning siis sinna juurde väike nurgake koosistumiseks. Muljetavaldav uusehitis, seda tõdesid kõik.
Edasine teekond viis meid Leisi jahiseltsi majja ja teel saime teada, et maja Parasmetsa külas on kasutusel juba ammu ning juba bussiaknast oli näha, et tegemist pole mitte ainult jahimaja, vaid ka kogu ümbruskonna tarbeks rajatud ühistegevuse kohana. Aimu selleks andsid maja taga olev võrkpalliplats, mitut sorti kiiged ja laste mänguväljak koos mõnede atraktsioonidega. Nende kõrval grilliala ja suur lõkkeplats. Külalisi olid vastu võtmas Madis Mägi, Aasar Muul ja Tanel Kreitsmann, kes majapidamist külalistele tutvustasid. Saime teada, et see maja on ehitatud eitea millal. Juba nii ammu, et mitte keegi ei mäleta isegi seda, milleks see ehitati. Väljast on aga näha ilusat maakivist välisseina, mis annab aimu, et ilmselt on ta pikki aastaid seisnud ainult müüridena. Kolhoosi ajal oli katusega osa kasutatud väetisekuurina. Jahimehed said maja endale veel vene aja lõpus ja sellest ajast on seda ehitist pidevalt täiendatud ja uuendatud. Aga korralik töötlemisruum ja hubane saal koos kamina ja kööginurgaga tegid olemise väga koduseks.
Sellega oli päevakava täidetud ja nii nagu see Astes algas, sedasi lõppes üldiselt päikest täis olnud päev Leisi mail paraja vihmavalinguga, mis oli nii võimas, nagu oleks üks pilv ühekorraga maha prantsatanud. Aga meeleolukas üritus oli korda läinud ja sõidu ajal oli kuulda erinevaid positiivseid muljeid igast bussi otsast. Kalamajas ootasid iga osavõtja tarbeks valmis tehtud ühisfoto. Seda aegajalt vaadates on, mida meenutada. Veteranid igatahes ootavad juba põnevusega järgmist üritust.
Rohkem pilte üritusest leiad SIIT
Toivo Vaik
Saarte Jahimeeste Selts