Jahihooaeg on alanud, seda ka Saaremaal. Tuleb ette, et nii mõndagi lasku peab minema kontrollima. Kõige parem abiline haavatud uluki otsimiseks on koolitatud jahikoer. Jaa, iga jahikoer võib kindlasti minna otsima, kuid tulemus ei pruugi olla positiivne, sest meie koerad eelistavad oma loomu poolest otsida-ajada elusaid ulukeid. Kui koeraga on natukenegi vaeva nähtud, treenitud just haavatud ulukit otsima, on tulemus kordades kindlam. Koerad on kiired õppima, saavad peagi aru, et ajades verelõhnaga jälge, on saak kiirem ja kindlam. Saaremaal on jahikoerte koolitamise haavatud ulukite otsimiseks oma südameasjaks võtnud Kristiin Helisalu Pärsama jahiseltsist. Kuna jahikoertega tegelemine huvitab Kristiini süvitsi, õpib ta ka jahikatsete kohtunikuks. 23.septembril korraldas Kristiin koostöös Saarte Jahimeeste Seltsiga teist aastat järjest jahikoertele mõeldud jahikatset “jahiomaduste kindlakstegemine 500-600 meetri pikkusel kunstlikul verejäljel”, kohtunikuks Mari-Ann Rehk.
Hindasime koerte oskusi leida haavatud uluk mööda kunstlikku verejäljerada. Koeri katsel oli kokku 10, kellest 8 said kirja tulemused, mis on tubli protsent. Osales 4 beaglet, 3 lühikarvalist taksi, 2 labradori retriiverit ja 1 vene jahispanjel.
Paraku sel aastal olid enamus jahikoeri kohale tulnud mandrilt. Kui võrrelda, siis eelmisel aastal olid enamuses Saaremaa koerad, mandri koerad said esmakordselt hirvevere lõhna nuuskida ja üllatus oli suur, algus ebakindel - siis sel aastal ajasid kõik koerad huviga, enamust ei üllatanud ka sarvedega saak lõpus (lõpus peab koer alati leidma sama lõhnaga uluki, kelle verega jälg on tehtud).
Sooviks järgmisel aastal üle vaadata-hinnata rohkem saarte tublisid jahikoeri, neid teil on. Paar trenni eelnevalt, et koer teaks, mida temalt nõutakse - ja tehtud ongi! Mari-Ann Rehk kohtunik
Verejälje katsepäev Tehumardil